Põhjamaade Hirm Viimane Päike Lyrics

nad ütlevad et see päike siin on selle maailma viimane
ja samuti need kiired, mis langevad me pinnale
on ühe nähtamatu hiiglase sisse end uputamas
kes me elukiired neelab nagu peedita kustutajat
ja seda valgusallikakokteili ta hoiab suures vankris
kust ta seda endal kerre valab kui ta tuultes tantsib
ja elust joobnult - elutransi sügavusse kukub
kivina kaevu iseenda lõputusse upub
seal, kus ta dimensioonid juppideks kõhus lõhkab
ja areng saab alguse hiiglase südame põhjast
sünd suudleb surma - surm on sünniga paaris
algus puudutab lõppu ja rakust moodustub maailm
eluring käivitub ja alustab jälle uue tsükli
teda saadavad taevatrummide kosmilised rütmid
ja selles äikse paukumises ja pikse karges mürinas
juhhernaut elu teistkordselt ilma sünnitab
piletina kätte, see tõstab katuse telgilt
inimestele, kel tähtis on, kui keegi on keegi
neile, kel templi elementides on üks armastus
see, mis peidus me hinges ja mida poleks iial arvanud
seda õõnestab kahtlus, sest ma pole tegelt ka
mina, sest ajusi meil peseb iga emakeppija telekas
tahan endaks jääda isegi kui võikalt kõlan
sõjamaalingutes katkumas kolmandat korda nõiasõnad
plus mind kannab fantaasia, mis lennutab mind sinna
realitycheck - parasiidi tarbimiskultuuri allilma
kus mugavuse pühahooned ja toote tootemid
õhutavad üleküpsemist nagu kiirendusmootorid
ja 60 minuti jooksul kõik me soovid lähvad täide
kui ei läe, teeb tõde süsteemile ise pommihäire
ja see lõpetab päeva, et valgus öö sügavusse varjata
peale mida ärkab hiiglane viimasel karjamaal

päike on tõusnud, loojund ja andnud palju valgust
maailmale ajast, mil pidi valmima mu album
sellest mul endal on siiralt kõige rohkem kahju
sest eesmärgi täitmist olen ise kõige rohkem tahtnud
meil kuupäevad venisid ja ei saanud detaile korda
oli sõnu, mida pidasime ja neid mida sai ka murda
oli ahastust, kasse, pisut draamat ja raevu
ahve, ajukeppi, mööda rääkimist ja naeru
a ma õppisin sellest juurde, õppisin kuulama arvamust
endalt ja teistelt, ja kuidas varuda kannatust
kuidas mõtlevad mõned ja kuidas liigub mehhanism
hammasrataste vahel, kus niisama ei aidata kedagi
õppisin lugema inimesi kaugelt ja lähedalt
õppisin neid ja nende eesmärke läbi nägema
ma ei hammustanud sõnu, mis hõljusid õhus
vaid kasutasin ainult neid, mis olid väljumas minust
jätsin välja träkke, mis kõlasid kellegi moodi
a kui ikka kahtlus tekib, tðeki mõlemaid pooli
tegin kõik, mis suutsin, sõitsin läbi iga loo jaoks
vahemaa, mis ulatuks Tallinnast umbkaudselt Rooma
plaadikaane joonistasin, andsin endast parima
ja kõik tuli perfektne just ploomi abiga
kõik on mina - Johh, Lehv, Põhjamaade
kõik detailid said paika ja sitt sai ideaalne
andsin endast parima ja mulle vastati samaga
ja kõiki osalejaid, jou, jou, lõpus pean ma tänama
elage tuhat aastat - seni kuni teil endasse on usku
elage senikaua kuni päike teie sees ära kustub