CSQ Ühiskonna pimedus Lyrics

Ühiskonna pimedus kohutab mind
Ja tundub et kaduma hakkab me elu hind
Sest puuri on pandud vabaduse lind
Siiani olen oma elu nagu teemantit lihvind
Ja vaadanud tõest mööda
haaranud ühiskonna poolt ette visatud sööda
Aga nüüd aitab
Ma enam ühiskonda ei paita
nüüd tahaks loori inimeste silmilt tõsta
Või siis teilt kõigilt nägemise võtta
Kõik tundub liiga väärtusetu
Kas ma olen ühiskonna ettur
Või olen lihtsalt ühiskonnas pettund
Miks põletate oma elu ise
Iga elumerre sooritatud kivi vise
Jääb takistama teie elu kulgemist
Homsest lehest võib lugeda surmateatist

Elu ei ole, kingitud selleks
Et seda loopida tuulde
et lisada pisaraid juurde Suurde
nutumerre

Meeldivad kodused kes hullumas?
koduuks silme ees sulgumas
surm kõrvus ulgumas
põlvili taevavärava ees palumas
tegude tagajärge talumas
liialt vara veel minna
teise ilma
silmad tahaksid veel näha palju
purustaks kõik kaljud
aga nüüd karjud valjult
kellel lasub süü?
Selleks Liiga hilja on nüüd
Peita selja taha süütuse rüüd
Sul oli valikuvõimalus
Sa ei kahelnud milleski võimatus
Keegi ei sundinud sind valima väravat
Mis tundus kõige rohkem säravat
värava taga peitus sügavik hoopis
mõistus midagi muud lootis
ettekujutusi õnnelikust elust tootis
aga aga mis peitus õnne taga?
kannatuste rada
Saage ometi aru ja võtke mõistus pähe
Et me ju tegelikult elame niigi vähe
Liialt vähe selleks et elada, olla ja tulla
Ja kõige lõpuks rahuliku südamega surra
Avage ometi silmad ja nähke valgust
Las hakkab see hetk tähistama uue algust
Uue mõtlemise ja uute lootuste
Suudate täita te mu ootused?

Elu ei ole, kingitud selleks
Et seda loopida tuulde
et lisada pisaraid juurde Suurde
nutumerre

Kas te ei tea, et elu on habras?
Kas te end mõnikord mõtlemast ei taba?
Et mis saab siis kui homset ei tule,
Kas siis rahuliku sydamega sured?
Me tihti oma vigu ei märka,
teistele haiget teeme, kaastunne meis ei tärka
Miks me üksteist kohtleme nõnda
Kas meil on selleks piisavalt elulõnga
Selle asemel, et armastada me hoopis vihkame?
tihkame tekitada probleeme
mulda külvame kurjuseseemne
mis idanema hakkab
elurõõm olemast lakkab
Pimedus maad võtab hinges
Kõik on liiga pinges
Et varsti murdud ühsikonna surve all
Sest kõik on tervate küüntega sinu kallal
Murdud nagu pilliroog tuule käes
Astud maailma kust puudub väljapääs

Ema pisarad ja lapse nutt
Kuhu on teil selline rutt
On teil iseenda hävitamisega nii kiire,
Et ei oska tunnetada lubatud piire?
Kas ka sind on tabanud viha ja kadedus
Ning mõtled kuhu on kadunud vabadus
Haiget teeb mulle kõik see,
Et ise me sulgeme oma tulevikutee
Oma tuleviku topime kinnisesse kasti
Näo ette tõmbame silmaaukudeta maskid
Sest tõde on silmadele valus
Ka viimane väärikus meie seest kadus
Aga mis teha kui halastamatu on maailm
Et tõrgub seda nägemast meie endi silm
Meie yhiskond pole eluks kõlbulik
Tekib kysimus, kas on elamine on üldse vajalik
Vaadates enda ymber ringi, nutt tuleb kurku
Saatuse käed koovad hirmude võrku
Narkomaania, hoorad ja tänavakaubandus
On maailmast kadunud ligimese armastus
Yksteise vihkamine ja kättemaks
Yha kõrgemale tõstetakse elamisetaks
Unustatud on sõprus ja armastus
Peagi jääb järele vaid vaev ja kannatus
Me oleme maha myynud oma hinge
Miski pole siin maailmas enam kindel
Kibestunud hingest on kadumas viimanegi jõud
Ja meie eluallikates on lokkamas põud
Seepärast tuleb võtta ette see otsustav samm
Saada kokku ning ühendada oma ramm
Et ei upuks masendusse iga viimnegi mees
Leida uued rõõmsad rajad sellel kitsal eluteel

Elu ei ole, kingitud selleks
Et seda loopida tuulde
et lisada pisaraid juurde Suurde
nutumerre