Chalice Üksi Teiste Seas Lyrics

Ja ja ja, ja ja ja....

Ma ei tea kelleks sündisin,
kelleks mind kasvatati,
kuid tean, kelleks olen saanud.
Väikene beebi-chalice lõi
sünnitusmaja ukse pauguga kinni
ja leidis et elu on saast.
Sellest ajast vaatan läbi keevitajaprilli
ja ainuke lõbu, mis jääb ära, on Päike.
A' kui ei ole võimalik näha tervet pilti,
milleks üldse päeva, selles sära.
Pimedal on maailm vaatamiseks liiga väike.
Tahtejõud hoiab mind elus nagu sitta,
pilpa peale on võimalik ma paljunen, pilpale,
kus spermatilgad reas
avan silma seal kus teised selle sulgevad
või tõmbavad kissi,
mu mõttepuuriidas on laotud vead,
mille ette ka julgemad löövad risti, sest need,
kes ei räägi maailmast head tavaliselt surevad,
kuid siiski leiduvad alailma pead,
kes mängib tulega, kes riskib.
Kõik muud kohad on läbi käidud
mingeid mõistatusi polnd,
ma ei viitsi enam seigelda:
olen Chalice, mitte Indiana Jones.
Kui ma vaid teaks, mida homne päev toob,
ei elaks ma üks päev korraga,vaid haaraks neid kõiki koos.
Nii palju kui mul on aastaid, kõik ette korraga,
sest alati ma pole kindel,
kas suudan nii jätkata.
Sellepärast petan ennast, et sünniks ime,
aga miks tuleb ärgata kuskil sellises kohas,
kus pole enne käind, kuulda seda,
mida varem pole kuulnud, näha, mida varem pole näind.
Seal, kus palju võõraid päid, ei taha olla ma üksi.
Inimene tunneb end paremini tuttavas õhkkonnas
ja las ma räägin, et miks nii

Refr:
Sest neil on nähtavad vaid miinused ja vead,
nad sust küll räägivad, kuid keegi sind ei tea.
Sul on sõpru, aga mitte siis kui peaks.
Sa pole üksik, oled üksi teiste seas. (2x)

Lapsed ei lähe põrgu, kõik on sündides head.
Kes on Saatanale võlgu, kui laps end rööpalt maha veab?
Miks me kardame nii palju, miks me ei anna alla?
Ei lõpeta hooramist, kuigi teame, et töö vilju ei kanna.
Oleme lõhestund isiksused, pole üksteise vastu,
meie vahel on lihtsus, samas ise kardame raskust.
Lihtsas tulevikus lakkab inimkeha peaga mõtlemast,
aega jääb rohkem üle ja tehakse seda, mis iseendale tundub mõttekas.
Võimu saavad pahed, sest naturaalselt oleme täis kurjust,
vaenu, mille vahel kohustuslik headust kokku muljub.
Alles jääb palju viha ja raevu, kuid persest siis süüdistame,
kui evolutsiooni tulek on teise küüditamine.
Pärast minevikust keegi midagi ei tea, milleks siis süüdistamine?
Olnud aeg tundus piiritu, kuid käisid ringi sihitult.
Mäletad seda kohtumist, kui sõber ei tulnd?
Palju mõnitavaid pilke ja piinlikkust.
Sa tundsid ebamugavust,
sa tundsid ebamugavust...

Refr

Kas kedagi huvitab tegelikult, mis kell on?
Kas tõesti on meil raske vajadus täpselt kuhugi jõuda?
Me saame karistada, kui jääme hiljaks,
a' kui aega maailmas poleks, ei saaks keegi täpsust nõuda.
Nüüd ? tiksuva jõuga rütmis, ükskõiksus on kallal.
Tüdimus on kiskja, kel on kõige teravamad hambad.
Kui kella purustad, ei jääks aega mõelda, et mitte kõik pole päris paha,
aga aeg ei aita unustada, vaid aitab meenutada.
Ja neid aastaid, mis anti väärtuslikult kulutada, ei jõuagi täis teha eluajal.
Kas jõuab surnuna?
Valedest jääb mulje nagu peatuksin keelualal.
Surun maha oma viha, ei soovi enam keerutada,
ma ei ole baleriin, pikalt valdab kõiki keeli.
Hea heinatöö on mult peale paar meetrit, kui mugavalt ära saad,
siis kas Jumala kehastus on preester või surm?
Ma ei tea keda tänada.
Ootan ja ei tee erandeid, ei kompromisse, ma ei tee midagi, lihtsalt olen.
Saan siis taeva looþi-iste?
Kas eluprotsess on rohkem meie paigaldamine,
kui voolimine, kas raskendamine või aitamine,
kas hävitamine või loomine?
Hommikul ärgates on vaid uus keha ja olek on valutu,
kui olen end üles poond.
Lisaks sellele, mis juhtud eile, ma ei mäleta enam ka kõike muud,
nagu oleksid eile end üle joond...mmm...ei ole lihtne...

Refr